Templi pühak

Püha õiglane Aleksei Medvedkov

(1867-1934)

Ülempreester Aleksei Medvedkov sündis 1. juulil 1867 noore külapreestri Joann Medvedkovi perekonnas. Isa Joann suri varsti pärast poja sündi ning siis algas väikese Aleksei jaoks elu täis puudust ja viletsust. Ta lõpetas vaimuliku kooli ning 1889. aastal ka seminari, hakates seejärel otsima tööd, mis aitaks tal ülal pidada nii ennast kui ema. Ta oleks tahtnud olla Jumala preester, kuid ei söandanud kohe sellele raskele rajale astuda. Tal oli hea hääl ja suurepärane muusikaline kuulmine ning ta oli palju aastaid tegutsenud pühakojas lugejana, kuid loomulikult oleks ta tahtnud teenida Jumalat ja inimesi preestriseisuses. Nõnda otsustaski ta sõita oma vaimuliku kasvataja Kroonlinna isa Joanni juurde, et temalt nõu küsida. Ta käis tihti isa Joanni jumalateenistustel, pihtis talle ja pidas temaga aru. „Kiiduväärne, et sinus on jumalakartust,“ sõnas talle isa Joann ning õnnistas paluma preestrikspühitsemist. 26. detsembril, Kõigepühama Jumalasünnitaja koondmälestuspäeval võttiski Aleksei Medvedkov vastu vaimuliku pühitsuse.

Isa Aleksei hingekarjaseteenimine algas Peterburi kubermangu Jamburgi maakonna Vrude külas, mis asus 95. kilomeetri kaugusel Peterburist. Seal teenis ta 23 aastat. Kogudus oli vaene, kuid sai valitsuselt toetust preestri ja lugeja ülalpidamiseks. Isa Aleksei ema asus elama poja juurde ning tegeles prosforite küpsetamisega. Perekonna toitmiseks haris isa Aleksei ise maad, kündis ja külvas nisu. Tagasihoidliku külapreestrina täitis ta agaralt oma vaimulikukohustusi. Isa Aleksei andis ka mitmes külakoolis usuõpetust, tellis raamatuid, korraldas rahvale ettelugemisi Pühade Isade teostest ja pühakute elulugudest. Ta ei hoidnud kokku jõudu, et oma karja kristlikult kasvatada, veetes mõnikord terveid öid jutluste koostamisega. Oma tagasihoidlikust sissetulekust andis isa Aleksei osa vaeste abistamiseks, organiseeris vanadekodusid ega jätnud vanakesi ilma hingekarjasehoolest. Ta armastas oma vaimulikke lapsi ning koguduseliikmed vastasid talle armastuse ja austusega. Agara teenimise ning valitsevale piiskopile kuuletumise eest sai ta korduvalt kirikuautasusid, 1916. aastal tõsteti ta ülempreestri seisusesse.

Kuid saabus 1917. aasta ning isa Aleksei sattus vanglasse. Issand arvas ta vääriliseks kandma usutunnistaja pärga. Jumalateotajad panid talle ümber rasked ahelad, mõnitasid, peksid piitsaga, murdsid jalad ja käed ning mõistsid surma. Ta kannatas kõik tasaselt ära. Isa Aleksei vanem tütar andis ennast pantvangiks, ning isa lasti vangist välja, kuid piitsajäljed jäid tema nahale kogu eluks. Samuti vigastati tal näonärvi, nii et parem silm nägi välja suurem kui vasem. Isa Aleksei põgenes perega Eestisse, Kohtla-Järvele, kus teenis endale ülalpidamist raske kaevuritööga. 1923. aasta määrati ta Jõhvi Jumalailmumise kiriku teiseks preestriks. Seal pani isa Aleksei käima korrakohased jumalateenistused, korraldas koorilaulu ning avas pühapäevakooli lastele. 1929. aasta suri tema ema. Elu oli väga raske ning isa Aleksei otsustas emigreeruda Prantsusmaale.

15. detsembril 1930 andis metropoliit Jevlogi (Georgijevski) talle esipreestri koha Püha Nikolaose kirikus Ugine’is. Seal oli suur metallurgiatehas, kus töötas üle 600 vene töölise. Pühakoda seati sisse barakis. Tehase direktor andis isa Aleksei käsutusse maja ning määras talle tagasihoidliku palga, millele kogudus omalt poolt veidi juurde lisas. Isa Aleksei elas koos oma tütarde ja lapselapsega. Majanduslikus mõttes muutus elu küll ajapikku kergemaks, kuid lisandus vaimulikke katsumusi. Paljudele Ugine’i töölistele oli see vanas sinises rjassas ringikäiv silmapaistmatu preester võõras ja mõistmatu. Isa Aleksei hoolitses rohkem hinge ees ja pööras vähe tähelepanu välisele. Ta teenis iga päev Liturgiat, tuli pühakotta väga vara ja Jumal üksi teab, kui paljusid ta proskomiidial meenutas. Ta teenis korra järgi, kiirustamata, midagi vahele jätmata ja palvesse süvenenult. Pühapäeviti laulis kirikus korralik koor, argipäeviti teenis ta aga koos lugejaga. Pärast Liturgiat jäi ta tavaliselt pühakotta, et üksinduses palvetada või panihhiidat teenida. Tuli ette päevi, mil ta teenis kaks-kolm surnumälestusteenistust järjest. Ta ei võtnud talituste eest kunagi raha. Koguduseliikmetega oli ta lahke ja sõbralik, aga vahel võis olla ka range. Mingeid jutuajamisi või tülisid ta kirikus ei lubanud. Kui teda külla kutsuti, võttis ta kutse vastu, kuid rääkis külas olles vähe, ent kui kedagi arvustama hakati, sukeldus märkamatult palvesse. Sõprade ringis oli ta lõbus, rõõmus ja viskas koguni nalja.

Isa Aleksei oli tark ja paljulugenud inimene, kuid eelistas teoloogilisi teemasid, tsiteerides tihti peast lõike Pühade Isade teostest või Pühakirjast, armastas väga Homjakovi. Lastega oli ta alati hell, püüdis neid kasvatada kiriklikus vaimus, õpetas armastama Jumalat ja ligimesi. Vaikivana ja mõtlikuna oli ta alati süüvinud palvesse ega reageerinud tihti kõnetamisele. Ta elas väga tagasihoidlikult, kuid ei kurtnud kunagi ning annetas koguni vaestele. Mõned koguduseliikmed sõna otseses mõttes vihkasid teda, saatsid talle ähvarduskirju ning kaebasid tema peale metropoliidile. Ükskord tuli tal ühe pealekaebuse asjus koguni Pariisi aru andma sõita.

Isa Alekseil oli uues olukorras raske kohaneda. Tunda andsid vanadus ja haigused, tihti valutasid ka kunagi murtud jalad ja käed, kuid ta jätkas endiselt teenimist. 1934. aasta juulis avastati tal maovähk. Isa Aleksei suri Annecy linna hospidalis. Teda külastasid seal tütred, lugeja ja veel kaks-kolm talle vaimulikult lähedast koguduseliiget. Nad lugesid talle ette kaanoneid ja akafisteid, mida ta väga armastas. Tema juures käis ka ülempreester Georgi Šumkin, kes võttis isa Aleksei pihile ja andis talle Armulauda. Samuti külastas teda väliskiriku preester isa Grigori Klotško, kes ta ka pärast surma rõivastas. Isa Aleksei palus kõiki oma külastajaid: „Öelge minu vaenlastele edasi, et nad tuleksid minu juurde, ma tahan neilt andeks paluda.“ Kuid tema juurde ei tulnud keegi… Palatikaaslased jutustasid, et surma eelõhtul laulis isa Aleksei kõva häälega kirikulaule. 22. augusti varahommikul andis ta hinge alandlikult ja kuulmatult Issandale.

Ugine’i koloonia soovis, et kirst surnukehaga toodaks sellesse linna. Isa Aleksei matustele kogunesid kõik kohalikud venelased mõlemast jurisdiktsioonist, kokku üle 800 inimese. Tema matused kujunesid helgeks ja pidulikuks kirikupühaks. Tehes ristikäigus ringi ümber pühakoja, kanti kirst kalmistule. Rist, kirikulipud, palju lilledega lapsi, koor, vaimulikkonna heledad rõivad, valge kate kirstul – kõik see lõi kokkutulnute hulgas mingi seletamatu, heldinud-rõõmsa meeleolu. Rahunes isegi isa Aleksei lohutamatult nuttev vanem tütar; helge rõõm puudutas kõikide südant.

23 aasta pärast, 1957. aasta augustis avati Ugine’i kalmistu üleviimisel uude kohta ka isa Aleksei haud. Prantsuse töölised jutustasid, et põrmu üleviimiseks hauda avades heitsid nad korraga mingi seletamatul põhjusel kirkad ja labidad kõrvale ning hakkasid ettevaatlikult kätega mulda kühveldama. Nad nägid märjas savis lebavat isa Aleksei kõdunemata ihu, samas kui kirst ise, ja mitte ainult selle puust, vaid ka metallist osad olid täielikult kõdunenud. Kõdunenud olid ka samas hauas lebanud kahe kasaka surnukehad, aga isa Aleksei rõivad, Evangeelium ja ihu olid samas seisundis, nagu nood olid 23 aastat tagasi kirstu asetatud: käenahk oli pehme, naha all oli aga tunda ihu ning näha sinised veresooned. Ihu võeti hauast välja, pandi uude kirstu ja jäeti kuni matmiseni kolmeks ööpäevaks maapinnale. Vaatamata sellele, et oli kuum suvi, ei lagunenud ihu vähimalgi määral. Ainult rõivad ja Evangeelium, mida kadunuke käes hoidis, kuivasid päikese käes kokku. Järgmisel päeval viidi ihu paduvihma all uuele matmiskohale. Septembris võtsid kirikuvõimud vastu otsuse viia ise Aleksei säilmed üle Pariis lähedal asuvale Sainte-Geneviève-des-Bois’ kalmistule. Haud võeti jälle lahti, kirst tõsteti välja ning tööliste uudishimu tõttu kergitati ka mitu korda selle kaant. Ihu viibis endiselt kõdunematus seisundis. Matuseteenistus toimus 4. oktoobril. Augustis oli isa Aleksei surnukeha lebanud palaval ajal kirstus õhu käes kolm päeva ning septembris samuti kolm päeva kuni üleviimiseni Sainte-Geneviève-des-Bois’ kalmistule. Kokku oli tema hauda avatud kolm korda ning iga kord oli ihu jäänud kolmeks päevaks maapinnale, ent kõdunemine polnud seda puudutanud. Tõesti, õndsad on tasased…

Püha õiglane Aleksei Medvedkov kanoniseeriti 16. jaanuaril 2004 ning tema mälestuspäev on 22. augustil uue kalendri järgi.