PIHIKS VALMISTUMINE KÜMNE KÄSU JÄRGI

Piht on oma südametunnistusel lasuvate pattude tunnistamine. Piht ja kahetsus puhastavad hinge ja valmistavad seda ette Püha Vaimu vastuvõtmiseks.

Milles siis seisneb tõeline ja õige piht? Kui inimene soovib oma südametunnistust patutunnistuse sakramendis pattudest puhastada, siis peab ta:

– ennekõike uskuma Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja kindlalt lootma, et Ta on valmis andestama mistahes pattu, kui suur see ka poleks, kui patustaja vaid puhtsüdamlikult kahetseb. On tarvis uskuda ja loota, et Jumal soovib ja otsib igati meie pöördumist. Seda on ta meile kinnitanud ka prohveti suu kaudu: Nii tõesti kui ma elan, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja elaks (Hs 33, 11);

– omama alandunud südant. Jumalale meelepärased ohvrid on üks rõhutud vaim, üht rõhutud ja rusuks pekstud südant ei põlga Sa mitte, Jumal (Ps 50, 19). Kes on Jumal? Ja kes oleme meie? Jumal on taeva ja maa kõikvõimas Looja, meie aga nõdrad ja tühised surelikud. Me ei suuda endale ettegi kujutada, kui vastumeelne on Jumalale igasugune patt ja igasugune üleastumine, ent ometi jätkub meil jultumust Teda solvata. Seepärast peame tunnistama nagu kadunud poeg: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja Sinu ees ega ole enam väärt, et mind Su pojaks hüütaks (Lk 15, 21). Seda kõike endale ette kujutades hakkame taipama, milline kahetsus, milline üleelamine on vajalik, kui me tahame oma pattudest puhastuda;

– andma kõigile oma vaenlastele ja solvajatele andeks selle, mida nad on teinud kurja või solvavat. Mida tähedab andeks anda? Andeks anda tähendab mitte kunagi, ei avalikult ega salaja kätte maksta; mitte kunagi seda meeles pidada, vaid hoopis unustada, ja veelgi enam – armastada oma vaenlast kui venda, kui sõpra, kaitsta tema au ja kohelda teda kõiges õiglaselt. Seda tähendabki andestamine. See ülesanne pole kergete killast, sest oma vaenlastele on raske andes-tada. Aga andestada on vaja, kuna meie Issand Jeesus Kristus on öelnud: Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks (Mt 6, 14-15). Aga kui oma vaenlastelegi tuleb andeks anda, siis seda enam on vaja paluda andeks nende käest, kellele me ise oleme liiga teinud, ning oma süü tegudega heastada, aga kui kellelegi on kahju tekitatud, siis see hüvitada. Alles siis võime olla kindlad, et kõik meie patud, kui rasked need ka poleks, saavad meile andeks antud;

– avama oma patud puhtsüdamlikult ja midagi varjamata. Võidakse küsida: “Milleks avada oma patud Jumalale, kes niigi teab kõiki meie saladusi?” Muidugi teab Jumal kõiki meie patte, kuid vai-mulik, kellel on Jumalalt antud meelevald patte andestada ja lahti päästa, neid ju ei tea, ning seepärast ei saa ta ilma pihita oma otsust langetada. (Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud (Jh 20, 22-23).) See, kes puhtsüdamlikult ennast Jumala ees süüdi tunnistab, on valmis tunnistama oma patte kas või kogu maailmale, et need oleksid vaid Kristuse hirmsa kohtu ajaks puhastatud inglite ja pühade inimeste ees. Sellel aga, kes pihil oma patte varjab ja salgab, jäävadki tema patud andeks andmata, ehkki ta küll kuuleb pihiisalt: “Annan andeks”;

– langetama kindla otsuse elada edaspidi ettevaatlikumalt. See ongi kõige raskem kohustus! Aga mis parata? Kui tahad, et Jumal sulle su patud andeks annaks, siis ära tee enam pattu. Üksnes sel tingimusel vabastab Kirik patukahetseja tema pattudest.

Seega on oma pääsemise nimel vaja püüda muuta kogu oma elu.

Allpool toodud põhjalik pattude loetelu Jumala kümne käsu vastu annab võimaluse ikka ja jälle vaagida oma elu tõe valguses, paremini tundma õppida, mis on patt, millistest tegudest tuleks hoiduda ja milliseid juba toimepandud tegusid kahetseda. See on mõeldud abiks meeleparanduse otsijaile, mõtisklusaineks enne pihile minekut, paastu ajal ning ka igal muul puhul.

PATUD JUMALA KÜMNE KÄSU VASTU

Esimene käsk: Ärgu olgu Sul muid jumalaid Minu palge kõrval (2Mo 20, 3).

Patustamiseks esimese käsu vastu on: Kristusest lahtiütlemine ja saatana kummardamine. Ateism (jumalasalgamine), polüteism (mitme jumala kummardamine), panteism (Jumala samas-tamine loodusega), dualism (usk hea ja kurja võrdsesse jõudu), materialism (usk, et kõik pärineb mateeriast, mis on igavene), ratsionalism (kõrk targutamine usuasjade üle), deism (jumaliku ette-hoolduse eitamine või juurdlemine jumaliku ettehoolduse arusaamatu toimimise üle), müstitsism (ainuüksi salapärase ja imelise otsimine usus), fatalism (usk saatuse möödapääsmatusse). Jumala sõna mitteuskumine.

Kangekaelne kinnihoidmine usuvastastest eksimustest (ketserlus). Ettekujutus Pühast Kolmainusest kui mitmest jumalast. Jeesuse Kristuse Jumalaks mittetunnistamine. Arvamus, et igavest elu pole olemas. Arvamus, et põrgut ja igavesi piinu pole olemas. Usu nõrgenemine Jumalasse kurjuse võidutsemist nähes. Mitteuskumine Jumala halastusse. Arvamus, et Jumal pole erapooletu. Mitteuskumine Jumala imetegudesse ja vaimuliku maailma olemasolusse. Oma usuliste kahtluste avamine teistele kavatsusega sünnitada neis samu mõtteid.

Jumalapilkamine, pühaduseteotus, hoolimatu suhtumine pühadesse asjadesse. Jumala ligioleku ning oma kaitseingli unustamine. Tegelemine mõttes ainult maiste asjadega. Laiskus Jumala sõna ning vaimuliku kirjanduse lugemisel, kirikus mittekäimine, hommiku- ja õhupalvete vahelejätmine, harv pihil ja Armukarikal käimine. Igapäevastest asjadest mõtlemine ja rääkimine enne hommikupalveid. Söögipalvete (enne ja pärast söömaaega) eiramine. Palve, olgu või lühikese, või ristimärgi ärajätmine enne ja pärast iga tööd. Õigeusu alustõdede ja kaanonite muretu mittetundmine. Põhiliste palvete, usutunnistuse ja kümne käsu mittetundmine. Kirikust lahkumine või jutuajamine jutluse ajal, jutluse kuulamine või lugemine pilkega või ainuüksi kritiseerimiseks.

Mittepüüdlemine suurema täiuslikkuse poole kristlikus elus. Mittepüüdlemine enese-tunnetuse poole. Mittehoolitsemine selle eest, et arendada endas kasinust ja hingepuhtust. Tuimus ja ükskõiksus vaimulike asjade suhtes. Surmatunni ja eelseisva Hirmsa Kohtu meelest-laskmine.

Õigeusu Kiriku ja tema vaimulike ning kirikukorra arvustamine või teotamine. Koguliku Kiriku õpetuse, reeglite ja võimu mittetunnistamine. Kirikulõhes (skismas) osalemine, salajane truuksjäämine kirikulõhele, kirikulõhest tagasipöördumisega mittekiirustamine. Teiste inimeste kirikulõhesse kaasamine. Usk sellesse, et kõik usud on võrdsed (indiferentism). Muu-usulistega koos palvetamine ja teenimine.

Suhtlemine (tervenemise eesmärgil) ravitsejate, posijate, sensitiivide, TV-ravitsejate, bioenergeetikute, hüpnotisööride, parapsühho-loogide, nõidade ja ennustajatega. India lõhna-küünalde ja muude sääraste asjade põletamine kodus ruumide “puhastamise” eesmärgil. Tegelemine maagia, posimise, nõidumise, lausumise, võlumise, kõikvõimalike ennustamisetega (kaartidega, arvude, käe jms. järgi), vitste või sõrmustega “õige koha” otsimise, astroloogia, unenägude seletamise, UFO-de, vaimude ja surnute hingede väljakutsumisega (spiritismiga). Piibli järgi ennustamine (huupi avades). Usk talismanidesse, amulettidesse ja kividesse, mis justnagu kaitseksid haiguste ja muude õnnetuste eest. Jumala nime tarvitamine vande andmisel. Usk ennetesse (must kass jooksis üle tee jne.). Usk soodsatesse ja mittesoodsatesse päevadesse ning kuupäevadesse. Okultismi, idamaiste õpetuste ja teosoofia harrastamine. Ülemäärane usk eelaimdustesse. Usk unenägudesse ja oma tegevuse kooskõlastamine nendega.

Teine käsk: Ära tee enesele kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees. Ära kummarda neid ega teeni neid (2Mo 20, 4-5).

Peale iidolite vahetu kummardamise võib endale ebajumala loomiseks nimetada ka ülemäärast kiindumust mistahes isikusse, esemesse või tegevusse ning oma ajast suurema osa pühendamist sellele kiindumusele, oma tahte allutamist sellele. Eelkõige ja erilise kergusega võib selliseks ebajumalaks kujuneda meie oma “mina”, meie isiksus, meie soovid. Iseenese kummardamisest lähtuvad aga juba ka kõik teised vääraustamised.

Patustamiseks teise käsu vastu on: uhkus, auahnus, võimuiha, rahaahnus.

Viha, enesearmastus, enese jumalikustamine, vastupanu mitteosutamine kirgedele ja soovimatus neid enesest välja juurida. Iseteadlikkus, omavoli, pattude teadlik varjamine.

Enesega rahulolu, eneseõigustus, enesehaletsus. Masendus ja nukrus, aga mitte Jumala järele, meeleheide, enesele surma soovimine.

Igasugune meie üle pikalt valitsev kirg – näiteks kõhuorjus (nende jumal on nende kõht Ro 16, 18), joomarlus, narkomaania, toksikomaania, suitsetamine, hasartmängukirg, kirg lugeda tühist, kõlvatut, okultset või kergemeelset kirjandust, televiisori pidev vaatamine, kino- ja teatrimaania, spordi, popmuusika ja muude iidolite kummardamine.

Meeldimis- ja meelitamissoov, lipitsemine või enese alandamine kellegi ees väärikuse kaotuseni. Liigse lootuse panemine inimestele – sidemetele ja eestkostele. Oma varanduse peale lootmine, üksnes enesele lootmine, eriti vaimulikes asjus, selle asemel et otsida Jumala armu. Liigne kiindumine mõnedesse inimestesse (sealhulgas ka pereliikmetesse), loomadesse, ehetesse ja kaunistustesse, väärisesemetesse (kollektsioonidesse, antiikmööblisse jne.). Kunsti, filosoofia jms. jumalikustamine.

Tavaliste paikade (allikate, metsasalude, kivide) pühadeks pidamine. Paganlike ebajumalate kummardamine, paganlike kombetalituste salajane täitmine.

Teine käsk ei õpeta mitte ainult vääraustamisest loobumist, vaid ka õiget (õigeusklikku) suhtumist pühadesse esemetesse ja tegevustesse. Patuks teise käsu vastu on ka kaelaristi mittekandmine, hooletu ristimärgi tegemine, pühade säilmete ja imettegevate ikoonide mitte-harras puudutamine. Mitteharras suhtumine pühasse veesse, antidorisse, artosesse ja prosfora-tesse, nende söömine peale muud sööki või nende säilitamine riknemiseni. Omaalgatuslik rõivastumine vaimuliku- või mungarüüsse. Kristuse pärast võltsmeeletus, võltspalverändurlus, võltseraklus, mida võetakse ette omavoliliselt, ilma vaimuliku juhataja õnnistuseta. Mitteharras suhtumine pühakotta. Paganlik käitumine kalmistul (alkoholi tarbimine, paganlike kombe-talituste täitmine, suitsetamine jne).

Usk sellesse, et püha paik või vaimuliku seisuse ehk munga-pühitsuse vastuvõtmine päästab inimese automaatselt. Valehäbi oma usu tunnistamisel või Jumala austamisel. Variserlik võlts-vagadus. Oma vagaduse eest Jumalalt ja inimestelt vaevatasu nõudmine. Suhtumine teiste siirasse jumalakartusesse ja voorusesse kui vagatsemisse ja variserlikkusesse, või inimese tagakiusamine tema jumalakartlikkuse pärast. Jumalale kohaste austusavalduste jagamine Jumalaemale, Inglitele või mõnele pühale inimesele.

Jumalakartuse puudumine või üksnes orjaliku hirmu tundmine Jumala ees. Südamekülmus Jeesuse Kristuse, Jumalaema ja pühade inimeste vastu. Halb valmistumine ja Pühade Andide vääritu vastu-võtmine, jultumus võtta vastu Pühasid Ande vaimuliku isa keelust hoolimata.

Mitteharras käitumine ristikäigu ajal. Õigeuskliku ikoonide austa-mise pidamine ebajumala-kummardamiseks. Pühade ikoonide vale austamine ja nende jumalikustamine. Palveks vajalike ikoonide puudumine kodus või hooletu suhtumine nendesse nende olemasolu korral, vajaliku austuse puudumine ikoonide vastu (suhtumine ikoonil kujutatusse üksnes kui kunstiteosesse, ikoonide hoidmine vaid interjööri kaunistuseks jne.). Näotute või mittevaimulikus maneeris ikoonide maalimine ja müümine. Vaimult ja ihult pahelises seisundis viibimine ikoonide maalimise ajal.

Kolmas käsk: Ära võta Issanda, oma Jumala nime asjata suhu (2Mo 20, 7).

Patustamiseks kolmanda käsu vastu on: kiriklike kommete või vaimulike väljendite kasutamine millegi argise või patuse puhul. Jumalateotuslik jutt, rüvetamine sõna, mõtte või teoga. Ükskõiksus, vaikimine või heakskiidu väljendamine kellegi pühaduserüvetamise või jumalateotuse korral. Nurina tõstmine Jumala vastu, Jumala süüdistamine meie isiklikes õnnetustes või maailmas toimuvates kuritegudes. Needmine ja eneseneedmine. Harjumus kasutada Jumala nime kõnes, kauplemise juures, mängu ajal jne. Jumala nime ja pühade appi-hüüdmine ilma vajaduseta ja mitte südamest. Looma kutsumine kristliku inimese nimega.

Igasugune tähelepanematus, tühine askeldamine või kiirustamine kirikuteenistustel või palvereegli täitmisel. Teenistusele hilinemine või sealt lahkumine ilma erilise põhjuseta. Teenis-tuse ajal lobisemine, ringivaatamine või ebapuhaste mõtete hellitamine. Ennasttäis või uhke kirikusse sisenemine, seal käitumine ning sealt lahkumine. Nurisemine teenistuse pikkuse või väsitavuse üle. Mittetähelepanelik lugemine või laulmine kliirosel. Hooletu palvetamine ikoonide poole kummardamiseta, laiskusest istudes või lamades. Ristimärgi tegemine ilma harduseta.

Pühade raamatute pealiskaudne ja kiirustav lugemine, kui mõistus ja süda ei võta loetut vastu. Ristimärgi joonistamine maapinnale või põrandale – jalgadega tallatavatesse kohtadesse. Rääkimine imetegudest, mitte kindel olles nende õigsuses, tavalise ikooni vääraustamine imet-tegevana. Piiskoppide, vaimulike ja mungaelupidajate naeruvääristamine.

Ristimisel või teistest konfessioonidest Õigeusu Kirikusse ületulemisel antud tõotuste unustamine või mittetäitmine. Vaimuliku- või mungatõotuste rikkumine. Jumalale või pühadele antud lubaduste mittetäitmine. Antud lubaduste omapäi (ilma vaimuliku isa teadmata) asendamine või äramuutmine. Pihil antud lubaduse – mitte korrata oma pattu – mittetäitmine. Vande andmine ilma jumalakartuseta, salakaval või väär vanne, tõotuse või vande rikkumine. Mõttetult või kuritegelikult antud vanne, ning sellise vande kangekaelne täitmine selle kahet-semise asemel. Kellegi sundimine vandeks koos risti või ikooni suudlemisega ning Jumala nime mainimisega.

Põhjendamatu keeldumine hakata ristiisaks või ristiemaks. Mittekaasaaitamine teiseusulise pöördumisele õigeusku. Keeldumine Pühade Andide vastuvõtmisest või ikoonide suudlemisest mittevaimulikel põhjustel (heitumusest, kartusest näida naeruväärsena või saada nakkust jne.)

Neljas käsk: Sa pead hingamispäeva pühitsema. Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev (2Mo 20, 8).

Juudid nimetasid hingamispäevaks ehk sabatiks laupäeva (seitsmendat päeva). Kristlastel on selleks päevaks pühapäev – päev, mille Issand pühitses oma surnuist ülestõusmisega (kaheksas päev). “Seda kuuldes ärge arvake, et Issand, kes lõi laupäeva, lõhkus selle ise ja lubas jalge alla tallata,” kirjutab Moskva püha piiskop Filaret, ning selgitab: “Hingamispäeva Isandana ilmutas Ta oma võimu iseäranis selles, et, säilitades algse käsu olemuse – pühendada seitsmes päev Jumalale, pühitses selleks oma auväärse ülestõusmisega uue päeva… Ja kui oli püha juba endine Issanda päev – laupäev, mis seati sisse esimese, ajaliku loomise mälestuseks, siis kas ei peaks seda enam olema püha ja hardalt austatud Issanda uus päev – pühapäev, uue loomise rõõmupäev, mis jääb kestma igavesti.”

Patustamiseks neljanda käsu vastu on: pühapäevade ja pühade mittepidamine. Kirikuteenistustel mitteviibimine nendel päevadel ilma põhjuseta. Oma taevase kaitsja mäles-tuspäeva mittepidamine. Hoolimatus tulla pühade ajal või oma nimepäeval ka teistele teenistustele peale Liturgia. Maja mittepühitsemine püha veega teatud pühade ajal või erilistel puhkudel. Kirikupühadel teatris, kinos, spordivõistlustel vms. käimine. Laulmine ja tantsimine pühapäevadel ja kirikupühadel või nende eelõhtul. Nendel päevadel rohke televiisori vaatamine ja ajaviitelise või kõlvatu kirjanduse lugemine. Korteri koristamine, pesupesemine, triikimine, aiatööd jms. pühapäevasel päeval, kui seda ei nõua erilised asjaolud (näiteks tööga hõivatus kõigil teistel päevadel). Alluvate töölesundimine pühapäevadel või kirikupühadel, kui selleks puudub tungiv põhjus. Kirikupühade mittepühitsemine jumalakartliku koduse tegevusega: vai-muliku lugemise või vestlusega, sügavama palve või üksinduses mõtisklemisega.

Naudingutega liialdamine, liigsöömine ja alkoholi pruukimine kirikupüha pidamise ette-käändel. Vaatemängud Paasa ajal ja vastlamängud. Kalmistu külastamine kiriku asemel pühade ajal, aga ka esivanemate laupäeval. Almuse vastutustundetu andmine joodikutele või loge-lejatele, aga ka kitsidus ja almuse andmisest loobumine paluja hukkamõistmisega. Oma lähe-daste ja ka vaeste ning üksikute inimeste matustele tulemata jätmine.

Samuti õpetab neljas käsk meeles pidama ülejäänut kuut nädalapäeva ning andma igaühele neist, mida kohus nõuab. Seepärast on sellest käsust üleastumine ka täielik jõudeolek tavalistel nädalapäevadel. Tööst ja ühiskondlikest kohustustest kõrvalehiilimine. Tööpõlgus ja halvaks-panu töötavate inimeste vastu. Kerjamine laiskusest või joomarlusest. Tuttavate liiga pikaajaline või tihe külastamine, komme mitte viibida kodus. Unisus, komme hommikul hilja tõusta. Pidut-semine või lõbutsemine pärast keskööd.

Kolmapäevase ja reedese paastu unustamine või eiramine, nagu ka seatud päevade rangest paastust mittekinnipidamine (Püha Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäeval ja Ristiülendamise pühal ning Kristuse Sünni ja Jumalailmumise pühade eelõhtul). Paastupäeval peale keskööd söömine. Paastutoidu liigpruukimine, enesehaletsemine paastumisel, nurinaga paastumine. Teiste inimeste meelitamine paastu rikkumise teele veenmise, eeskuju või kosti-tusega. Mittepüüdmine hoida ihulise paastu juures ka hingelist paastu. Ilmalikest meele-lahutustest osavõtt paastu ajal, iseäranis Suure Paastu ajal. Mittehoidumine abielusuhetest paastupäevadel ja pühade ajal. Targutamine selle üle, justkui poleks paaste vajagi, ning ette-käänete otsimine paastu rikkumiseks.

Viies käsk: Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal (2Mo 20, 12).

Patustamiseks viienda käsu vastu on: külmus ja ükskõiksus oma vanemate vastu. Halb, jäme, mitteaupaklik käitumine vanematega, nende süüdistamine, etteheidete tegemine ja laima-mine. Vanemliku palve või õnnistuse kõrvalejätmine. Vanemate eest mittepalvetamine, nende needmine. Mittekuuletumine vanemate kristlike käsusõnadega kooskõlas olevale tahtele. Soovimatus kuulata ja täita vanemate õpetussõnu. Vanemate loata või teadmata kodunt äraolek. Vanemate abita jätmine hädas, haiguses või vanaduses. Tulevaseks eluks kristliku valmistumise tingimuste (materiaalsete vahendite, vaimulike raamatute, preestri sakramentide toimetamiseks jne.) mittevõimaldamine eakatele vanematele. Valehäbi lihtsate ja harimatute vanemate pärast. Mitteaustav suhtumine abikaasa vanematesse, samuti oma kasuvanematesse. Käe tõstmine oma vanemate vastu. Isa või ema tapmine, ka kaudne tapmine – kurvastusega, mille põhjuseks on kas lapse käitumine, tema alkoholism, narkomaania või mõni muu patutegu. Viimse austuse mitte-avaldamine vanematele, loobumine nende matuste korraldamisest või nendel osalemisest. Vanemate mittemeenutamine kiriklikes või kodustes palvetes surnute eest, kui vanemad on siit elust lahkunud, eriti Kiriku poolt selleks ettenähtud mälestuspäevadel. Vanemate testamendi mittetäitmine. Vanemate tahte austamine ja sellele allumine rohkem kui Jumala käskudele.

Isa ja ema kaudseks mitteaustamiseks on ka aupakmatu suhtu-mine vanaisasse ja vana-emasse, venna või õe, samuti kasuvenna või -õe mittesallimine, põlastav suhtumine eksinud vennasse või õesse. Pärandi üle tülitsemine, vaen ja vägikaikavedu sugulaste vahel.

Vanemate patuks viienda käsu vastu on nende vastutustundetu käitu-mine laste suhtes: hinge paheline seisund lapse viljastamise ajal ja kõlbeline tähelepanematus enese vastu lapse kandmise ajal. Oma tervise eest mittehoolitsemine lapse kandmise ajal, mis toob endaga kaasa enneaegse sünnituse ja seab ohtu lapse elu, või lapse haiglase oleku ja nõrkuse. Abort. Lapsest loobumine peale sünnitust (põhjustest hoolimata). Ema loobumine lapse rinnaga toitmisest (kui põhjuseks ei ole haigus).

Nõrga tervisega lapse ristimisega viivitamine. Lastele varajases lapsepõlves palvete mitteõpetamine ja nende mitteharjutamine kirikuteenistustega. Laste mitteäratamine Liturgiaks võltshaletsusest ning sel põhjusel nende Armukarikale mittetoomine. Laste pikaajaline Armu-karikale mittetoomine ning võimaluste mitteloomine, et nad seitsme aastaseks saades võiksid pihile tulla. Laste eemalejuhtimine Jumalast ja kirikus käimisest. Oma laste (ka täiskasvanud) eest mittepalvetamine. Laste äraneedmine. Nende ilmajätmine vanemlikust õnnistusest ilma mõjuva põhjuseta.

Lohakas või, vastupidi, ülepingutatud hoolitsemine laste eest. Vajaliku ranguse puudumine kasvatuses või, vastupidi, üleliigne rangus. Laste kasvatamine eesmärgiga, et nad saavutaksid vaid maist tühist edu; auahnuse, uhkuse ja karjäärijanu õhutamine nendes. Mittehoolitsemine selle eest, et kasvatada lastes kõlbelist puhtust ja kainet käitumist. Liigse poolehoiu osutamine ühele lastest. Liiga vabad suhted lastega, mis jätab nad ilma hirmust öelda või teha midagi halba, millest vanemad võivad teada saada, või isegi nende juuresolekul. Abikaasade teineteise tahtlik alandamine laste juuresolekul. Lapse eemaletõrjumine endast. Pealetükkiv sekkumine täiskas-vanud laste asjadesse, neile mistahes toetuse keelamine või pärandist ilmajätmine, neile teadlik kahjutoomine. Oma vanemliku võimu kasutamine halbadel eesmärkidel. Halb suhtumine oma miniasse või väimehesse. Halb suhtumine lapselastesse ja nende eest mittehoolitsemine. Oma vallaslaste eest mittehoolitsemine.

Kuues käsk: Ära tapa (2Mo 20, 13).

Patustamiseks kuuenda käsu vastu on: Tahtlik tapmine, enesetapp, enesetapu plaanit-semine. Kellegi elu kallale kippumine. Abort ja abordi soovitamine. Vigastuste tekitamine rasedale, mis põhjustab enneaegse sünnituse või lapse surma. Raskelt haigete ettekavatsetud surmamine, säästmaks neid kannatustest. Tapmine või elu kallale kippumine enesevalitsuse kaotuse korral. Tapmise korraldamine. Tapmises osalemine, tapmisele kaasaaitamine. Vaikimine tapmisplaanist, millest ollakse ise teadlik. Kellegi tapmisele või enesetapule õhutamine või sundimine. Tahtmatu tapmine. Liiga julm karistus, mis toob kaasa karistatava surma või tervise kaotuse; põhjuseta vangi- või surmamõistmine. Moraalne tapmine (au röövimine süütult inimeselt).

Õelus ja varjamatu vihkamine, mis on seda taluvale inimesele tappev. Viha, ärrituse ja solvumise südames kandmine (kes ise ei andesta, ei saa ka Issandalt andeks). Osalemine peksmises, mis põhjustab kannatanu surma. Haavatu abita jätmine. Kaaslase jätmine ohtlikku olukorda või seisundisse. Nõrga ja kaitsetu inimese andmine tugeva kätte. Kellegi ähvardamine, iseäranis surmaga ähvardamine. Enesetapuga ähvardamine. Mõrvarile või enesetapjale kuriteo toimepanekuks vajalike vahendite võimaldamine.

Arsti keeldumine, eriti epideemiate ajal, vaeste ja vanade inimeste abistamisest. Tahtlik viivitamine haige ravimisel või tema hooletu ravimine. Arsti vaikimine patsienti ees ootavast surmast ja vajadusest selleks kiriklikult valmistuda, samuti aga takistuste tegemine pihiks, õlitamiseks ja surijale Pühade Andide jagamiseks (s. t. nende sakramentide vastuvõtuks, mis pole vajalikud ainult igavesse ellu astumiseks, vaid on ka võimelised tooma haigele tervenemist neil puhkudel, kui arstid on võimetud inimest päästma). Haige keeldumine vaimulikest raviviisidest, s. t. Kiriku sakramentidest. Teadvusetu või mõistuse kaotanud haige eest mittehoolitsemine. Surija teadlik ärritamine või talle hingeliste vapustuste tekitamine. Täielik loobumine ravist või enda ravimine sensitiivide, nõidade, posijate jms. juures. Haige kannatamatus ravikuuri ajal.

Üleastumiseks kuuendast käsust on ka igasugune kahju tekitamine nii enda kui teiste tervisele, mis võib kaasa tuua surma, olles seega kaudne tapmine või enesetapp. Enese ja teiste tahtlik vigastamine. Enese ja teiste kastreerimine. Nakkushaiguse viimine võõrasse majja või kellegi nakatamine kas ettekavatsetult või hooletuse tagajärjel. Kellegi peale sülitamine. Tervi-sele kahjuliku toidu pakkumine või müümine. Loomapidamisreeglite rikkumine, mis toob kahju teistele inimestele. Teiste une rikkumine ilma vajaduseta või kiusu pärast.

Oma eluga riskimine kuulsusejanust, rahahimust või uhkusest. Kahevõitlusele kutsumine ja minemine. Teiste mittehoiatamine hädaohu korral ning ka enda mittehoidmine ähvardavas olu-korras. Kuritegude sooritamine, millega võib kaasneda surmaoht. Joomarlus ja narkomaania, mis lühendavad, vahel aga ka ootamatult lõpetavad elu. Eluohtlik ärritumine. Enese kurnamine ametialase tööga. Liigsöömine- ja joomine. Tervisele kahjulike riiete kandmine. Ihupuhtusest mittehoolimine.

Samuti on tapmispatuks jaht loomadele meelelahutuse eesmärgil, mitte toidu hankimiseks, loomade tagaajamise või loomavõitluste korraldamine pealtvaatajate lõbustamiseks. Kodu-loomade halastamatu piitsutamine ja teiste mittetagasihoidmine sellest tegevusest. Loomade sõimamine ja needmine. Mittehoolitsemine haigete loomade eest. Lemmiklooma hülgamine.

Seitsmes käsk: “Ära riku abielu”(2Mo 20, 14).

Patustamiseks seitsmenda käsu vastu on: Liiderlikud mõtted ja kujutluspildid. Himur pilk vastassugupoolele. Unes ilmunud kiusatused, unes nähtud kiusatuspiltide taastamine mälus. Kellegi alastioleku või paljastatud kohtade vaatlemine. Kiusatus omaenda alastiolekust. Kirg kütkestada vastassugupoolt.

Kõlbeline rikkumine, vägivaldne rikkumine, laste rikkumine. Salajane ja avalik kõlvatus. Verepilastus. Käsikiimlus. Omasooihalus. Vägivallaga seksuaalsuhtele kallutamine. Seksuaalse vägivalla ohvriks langemine iseenda ettevaatamatuse või liigvaba käitumise tõttu.

Teiste liiderlikkusele kaasaaitamine. Lähedasele inimesele liiderdamise lubamine. Teise inimese kõlvatusepatu väljavabandamine, õigustuse otsimine kõlvatule tegevusele. Teiste inimeste salajane kokkuviimine kõlvatusetegudeks, oma eluaseme andmine selleks otstarbeks, sellest kasu lõikamine. Lõbumaja pidamine. Prostitutsioon.

Põhiliselt vallalistele omased patud: abielu egoistlik edasilükkamine eesmärgiga nautida kauem vabadust. Pruudi või peigmehe valimine ainult ilu järgi või praktilistel kaalutlustel, aga mitte kristlike omaduste alusel; tähelepanu mitteomistamine väljavalitu hingeseisundile. Oma-vaoliline abiellumine ilma vanemate või oma vaimuliku isaga nõu pidamata, ilma vanemate õnnistuseta või vastu vanemate tahtmist. Abielu suure vanusevahe juures. Abielu lähedaste sugulaste vahel. Abielusuhted enne laulatust. Abielu kui millegi ebapuhta põlgamine.

Patud abielupõlves: külmus abielus, mitmesugused kõrvalekalded abielusuhetes, mis takis-tavad viljastumist. Mittehoidumine abielusuhetest pikkade paastude, paastupäevade ja kiriku-pühade ajal, samuti aga selleks (füüsiliselt) sobimatul ajal. Vaoshoidmatus abielusuhetes. Oma-voliline lahutus. Uude abiellu astumine oma mehe või naise elu ajal. Abielurikkumine. Abi-kaasade teineteisest hoidumine teistega elamiseks. Abikaasalik armukadedus ja selleks põhjuse andmine. Kõrva-listele isikutele oma abieluliste lahkhelide kuulutamine. Abielus olles oma vanematekodu või endise elu saladuste väljarääkimine. Abikaasa hülgamine haiguse või õnnetuse ajal. Teineteise puuduste mittetalumine, hea tahte puudumine neid mõlemapoolselt parandada. Abikaasade vastastikused etteheited lastetuse pärast. Vaen abikaasade vahel religioossete lahkhelide tõttu.

Mehe patud: vastupanu mitteosutamine naise tühisele elule, tema mittetagasihoidmine silm-nähtavalt ekslikest tegudest. Mitteaustav suhtumine naisesse. Naise löömine, jõhkrutsemine, julmus tema vastu. Naise ja laste ülalpidamise kohustuse ignoreerimine.

Naise patud: püüd olla perekonnas ülemjuhatajaks. Pidev tülitsemine mehega. Osavõtmatus või ükskõiksus mehe kohustuse vastu perekonda ülal pidada. Raha varjamine ja selle raiskamine tühistele asjadele. Mehe reetmine. Mehele surma soovimine.

Leskede patud: lohutamatu kurbus abikaasa surma puhul, või, vastupidi, tema halva sõnaga meelespidamine ja tema haua hooletusse jätmine. Hoolimatus tellida lahkunu eest kiriklikke palveid. Kirg lesepõlves ilusate riiete ja luksuse vastu, ilmalike lõbustuste otsimine. Uuele abikaasale eelmise abielu õnne nina alla hõõrumine (otsus lesena teist korda abiellu astuda hukkamõistu ei vääri).

Kiusatuste loomine: oma patuste kalduvuste jultunud või lihtsalt avalik elluviimine. Väljakutsuvate rõivamoodide kasutamine. Ahvatlevate rõivaste kandmine. Lõbustusasutuste ja ilmselgelt patuste kohtade avamisel osalemine, nende avamise heakskiitmine. Häbitud tantsud, nende pealtvaatamine. Kirg häbitute vaatemängude vastu. Kõlvatute kujutiste, tekstide või filmide valmistamine, vaatamine, levitamine ja omamine ning sellelaadse materjali otsimine tele-kanalitelt või internetist. Ropendamine ja selle heatahtlik või ükskõikne kuulamine. Nilbed vestlused ja nende vabatahtlik kuulamine. Suguiha õhutamine kunstlike (psüühiliste ja medikamentoossete) vahenditega. Tutvuse ja sõpruse pidamine kahtlase või pahelise käitu-misega isikutega. Mittehoidumine tegevusest, mis on võimeline teist inimest kiusatusse tõukama. Vastuvõtlikkus ahvatlustele.

Kaheksas käsk: Ära varasta (2Mo 20, 15).

Patustamiseks kaheksanda käsu vastu on: Röövimine. Vargus. Varastatud asjade hoidmine ja ostmine. Varga varjamine. Marodöörlus (lahinguväljale jäänud surnuilt ning haavatuilt väärtesemete röövimine, sõja ajal tagalas röövimine), hauarööv. Abi mitteosutamine rööv-kallaletungi korral. Kleptomaania (haiglaslik varastamiskirg). Oma vara kergemeelne hoidmine, mis võib tekitada kiusatust seda varastada. Leitud eseme varjamine, kui selle omanik on teada. Riigivara riisumine, meie hoolde usaldatud riigi raha või omandi kuritarvitamine. Võõra vara rikkumine. Ligimesele põhjustatud kahju kompensee-rimisest keeldumine.

Komme laenata raha, ent viivitada selle tagasimaksmisega. Vägivalla kasutamine võla tagasisaamiseks. Liigkasuvõtmine. Laenamine isikule, kes pole võimeline tagasi maksma, eesmärgiga omandada võlgade katteks tema vara. Altkäemaksu andmine ja võtmine. Kingituste väljapressimine. Pankrot omaenda süül või lavastatud pankrot kasusaamise eesmärgil. Millegagi spekuleerimine, eriti toiduainete müümine kõrgendatud hindadega ikalduse ajal või loodus-õnnetuse piirkonnas. Hindade ebaõigustatud tõstmine tingimustes, kus ostjal puudub valiku-võimalus või ostja tungiva vajaduse korral. Hinna madaldamine millegi ostmisel, kui müüja on sunnitud müüma hädavajadusest. Juhuslikult või ajutiselt teie käsutusse sattunud võõra omandi või kapitali omastamine. Simoonia (kirikuametite omandamine või jagamine raha eest).

Valeraha või võltsitud väärtpaberite või võltsväärisesemete valmistamine. Võltsitud dokumentide valmistamine või ehtsate varjamine. Hasartmänguvõidud, mis saavutatakse vastase nõrkust ära kasutades. Hasartmängupettus. Raha andmine pandi eest joodikule või mängurile, kes otsib vahendeid oma kire rahuldamiseks. Maksude või tollimaksude maksmisest kõrvale-hiilimine. Ostjate petmine kaaluga või raha tagasiandmisel. Müüdava kauba puuduste varjamine.

Teistele ja endale vajalike asjade, toiduainete või elatusvahendite keelamine ihnusest. Professionaalne kerjamine. Võltskorjandused isik-liku kasu saamise eesmärgil. Pillav eluviis, raha arutu raiskamine meelelahutustele või prassingutele. Ligimese mittehoiatamine teda ähvar-dava kahju eest. Sellise summa kergemeelne laenamine, mille puudumine võib viia laenaja enda laostumiseni või tekitada kahju tema lähedastele.

Üheksas käsk: Ära tunnista oma ligimese vastu valetunnistajana(2Mo 20, 16).

Patustamiseks üheksanda käsu vastu on: Valetunnistuse andmine kohtus või teise inimese õhutamine selleks. Teadlikult valele üles ehitatud kaitse kohtus. Süüdlase kohtus õigeks-mõistmine vääralt mõistetud inimarmastusest, tasu eest või muudel põhjustel. Toimepandud kuritöö mittetunnistamine, nagu ka mittetoimepandud kuritöö enda peale võtmine. Oma süü veeretamine süütu inimese kaela.

Ligimese hukkamõistmine. Valekaebus. Salajane pealekaebamine ja pealekaebamisele õhutamine või selle soosimine. Lahkhelide ja vaenu külvamine inimeste vahel valeteadete levitamise abil. Tegelike andmete kasutamine samal eesmärgil. Kellegi kohta kuulujuttude ja keelepeksu levitamine. Intrigeerimine. Kellegagi või millegagi manipuleerimine. Kergeusklik ja vastuvõtlik suhtumine teist inimest puudutavatesse halbadesse kuuldustesse. Kellessegi eel-arvamuslik suhtumine ning tema sõnade ja tegude ainuüksi negatiivne tõlgendamine. Mitte-püüdmine kaitsta kedagi laimu eest, kui selle isiku süütus on ometi täpselt teada. Kahemõttelised vihjed kellestki rääkides, mis võivad äratada kahtlust tema aususes. Surnud inimese taga-rääkimine ja tema salajaste pattude paljastamine.

Väärumbusk ja kahtlustav suhtumine kellessegi. Vaga inimese kahtlustamine salajastes pattudes temaga juhtunud õnnetuse tõttu. Solvamine sõna või teoga, kirjas või ajakirjanduses. Ajaleheartiklid, tele- ja raadiosaated, kus puhutakse üles või moonutatkse reaalseid sündmusi. Pilkehimu ja teravus kui harjumus või iseloomujoon. Kellelegi pilkenime panemine või teiste järel pilkenime kordamine. Sõnasabast kinnivõtmine norimise või väljanaermise eesmärgil, harjumus iga asja üle vaielda. Jäme, üleolev käitumine teiste inimestega. Kaastunde ja toetuse mitteavaldamine kas kartusest või häbelikkusest inimesele, keda ilmaaegu kiusatakse. Abi mitteosutamine tagakiusamise all kannatavale inimesele.

Oma vale juurde kindlaks jäämine. Naljaviluks petmine. Hädavale. Valetamispaljastuste mittetalumine. Enese õigustamine oma süü täieliku tunnetamise juures. Meelitamine, ligimesele antud ebasiiras hinnang. Sõnamurdlikkus, lubaduse mittetäitmine. Kindla lubaduse andmine sisemise kavatsusega seda mitte täita.

Tühjade sõnade tegemine või lobisemishimu, enda või teiste saladuste väljalobisemine. Läbimõtlemata sõnad või kohatu vastus hajameelsusest või hooletusest. Arvamuse kõikumine ja vaheldumine ühest ja samast asjast rääkides. Tühiste ja ebausklike muinasjuttude ja lugude jutustamine lastele. Enesekiitus. Oma hea nime eest mittehoolitsemine või liigne hoolitsemine.

Uudishimu võõraste kirjade ja paberite vastu. Tühine ja paheline uudishimu eesmärgiga uurida välja teise inimese puudused. Komme salaja pealt kuulata või piiluda. Kirg kuulata või jutustada uudiseid. Võõra arvamuse liigne usaldamine. Selle täielik eiramine, mida ühiskond sinu kohta arvab. Liigne uudishimu, mida inimesed sinust arvavad.

Kümnes käsk: Ära himusta oma ligimese naist, sulast ega ümmardajat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on (2Mo 20, 17).

Kõige suuremaks üleastumiseks sellest käsust on kadedus, kadedus kui niisugune, kadedus kõigis tema avaldustes, universaalne patt, millest võivad lähtuda ka kõikide teiste käskude rikkumised. Kadedus võib tõugata tapmisele või enesetapule, vargusele, liiderdamisele ja valetunnistusele, vanemate mitteaustamisele, võib sünnitada nurinat Jumala vastu ning tõugata jumalasalgamisele.

Patustamiseks kümnenda käsu vastu on: kadedus ligimese näiliste eeliste (ilu, rikkuse, mõistuse, heaolu) üle. Kadedus kellegi võimaluse üle pattu teha või tühiste omaduste (keigarluse, seltskondliku sära, südametemurdmisoskuse jms.) üle. Kadedus vaimulike andide üle ja vaimuliku elu saavutuste üle. Kadedus vaimuliku seisuse suhtes. Salajane pahasoovlikkus ligimese vastu. Kahepalgelisus. Hingekalkus. Pahateod ligimese vastu, talle halva soovimine ja temast halvasti mõtlemine. Parastamine. Kahjurõõm ligimese pattulangemise korral. Üleoleku-tunne, enese upitamine teistest kõrgemale ja ligimese alandamine. Kahjurõõm võõrast õnne-tusest. Rõõm vaenlase õnnetusest või tema surma üle. Oma vaenlasele olgu või põgusaks hetkeks kättemaksu või surma soovimine. Solvangute meenutamine, kätte-maksu haudumine ja õhuta-mine, oma valu ja kannatuste nautimine. Teiste inimeste nii valjusti kui ka mõttes needmine ja sõimamine. Soov kuulda teiste jutus oma vaenlase teotamist.

Kõrkus ligimese suhtes ning väline solvangule mittevastamine üksnes üleolevast põlgusest solvaja vastu. Vastumeelsus rikka inimese suhtes üksnes tema rikkuse tõttu.

Pidev rahulolematus oma olukorraga. Kiitusearmastus ja kiituste nautimine. Auahnus. Soov äratada teistes kadedust. Kirglik soov ametiredelil tõusta, auhindade ja materiaalsete hüvede ihalemine. Kaine hinnangu puudumine. Innukas tegelemine tühiste, kadedate, kõrkide ja muude ebapuhaste kiusumõtetega. Õnnetuste ja kurvastuste mittetalumine.

***

Püha Johannes Kuldsuu sõnutsi on kristlasel pääsemiseks kolm võimalust:

1) mitte patustada;

2) pattu tehes seda kahetseda;

3) kes halvasti kahetseb, sellel kannatada talle kaela langevat vilet-sust. Patukahetsuse jõud peab olema võrdväärne patuteo suurusega. Kui aga puudub küllaldane arusaamine oma pattudest või jõud, et kanda tegusat ja sügavat kahetsust, siis tuleb alandlikult vastu võtta meile saadetud kannatused ja tänada nende kui armuanni, kui märgi eest meie vastu üles näidatud Jumala hoolitsusest.

Patte on meil lugematu hulk, aga meie ettekujutus vaimulikust elust ääretult nõrk. Seevastu Ema-Kiriku vaimuliku ravila apteek oma vaimulike arstimitega meie patutõbede vastu on aga ammendamatult rikas.

Issand, võta vastu meie patukahetsus!